Riigikogu, kas häbi pole?

Levinud stereotüüp, et riigikogusse minnakse mõnusa elu peale, kus tööd ei pea eriti tegema ja raha muudkui tuleb, saab valijate silmis jälle kinnistatud. Need senised parlamendi liikmed, kes uude riigikogusse ei pääsenud, saavad üle 20 000 euro lahkumishüvitist.Tõsi, need kes alla aasta riigikogus olnud, saavad kuni kolme kuu palga ehk „vaid“ 10 000 eurot.

On selge, et keskmise palgaga võrreldes korralikult tasustatud poliitikutele veel kopsakate lahkumishüvitiste maksmine riivab vägagi  tavaliste inimeste õiglustunnet. Ainsad erandid, mil eksriigikogulasele lahkumistasu ei maksta, on saadiku suundumine teise riigiametisse enne tema volituste lõppu ja süüdimõistev kohtuotsus, samuti kestev töövõimetus ning surm. Kokku kulub endiste saadikute lahkumishüvitisteks suurusjärgus 250 000-300 000 eurot, olenevalt sellest, kas mõni arvatav lahkuja saab siiski kellegi asendusliikmena riigikokku või mitte.

Äripäev ei näe mingit tõsiseltvõetavat põhjust, miks ei võiks lahkuva riigikogu liikmega käituda samamoodi kui iga teise ametist lahkuva töötajaga. Maksame neile välja palga ja vajadusel hüvitame kasutamata jäänud puhkuse, ja kogu lugu. Edasi vaatab poliitik juba ise, mis teeb. Kas läheb võtab ennast töötukassas arvele, otsib kiiresti uue töö või puhkab niisama pikemalt.

Riigikogusse pääsenu võiks eeldatavalt olla ju vähemalt keskmiselt võimekas ja olema millegagi silma paistanud ka enne Toompeale asumist. Seega peaks ta edaspidi hakkama saama ka ilma kopsaka lahkumishüvitiseta. Teiste ametite esindajad ju ometi suudavad seda. Liiati kui arvestada veel, et enamiku teiste ametite esindajad pole teeninud nelja keskmist palka, nagu riigikogu lihtliige. Lisaks annab riigikogus olemine CVsse kindlasti väga kaaluka rea, töötuks jäämine endisi toompealasi vaevalt ähvardab.

Tõsi on ka see, et suur osa neist, kes riigikogusse ei saanud, jäävad ikkagi sellele orbiidile tiirlema. Nad leiavad lõpuks rakendust kuskil ministeeriumis või ametis või erakonna tagatoas. Ehk ilmub mõne nimi pärast lahkumishüvitise laekumist erakonnale annetanute nimekirjadessegi.

Seda enam tundub lahkumishüvitise neile maksmine tõelise raiskamisena. Meenutagem siinkohal Isamaa ja Res Publica Liidu liikme Lauri Vahtre juhtumit 2011. aastast, mil ta riigikogust kaitseministeeriumisse nõunikuks minnes sai hüvitiseks kolme kuu palga ehk 10 000 eurot.

Riigikogu liikmete lahkumishüvitiste kritiseerimine pole mingi värske teema, ajakirjandus on armastanud selle kallal hambaid teritada aastaid. Teema tõstatub koos riigikogu valimistega ja vaibub siis jälle, aga lahendust pole poliitikud siiani tahtnud leida.

Uuel riigikogul on nüüd võimalus näidata, et neil oleks häbi sellist raha nelja aasta pärast vastu võtta, ja seepärast oma lahkumishüvitised ära kaotada. Oleks ju piinlik sellist lahkumishüvitist saada?